Üks sagedasemaid küsimusi, mida koolitajad küsivad, on: „Millist õppemeetodit peaksin kasutama?"
Kas teha loeng?
Grupitöö?
Arutelu?
Juhtumianalüüs?
Rollimäng?
Veebikursus?
Sageli otsitakse sellele küsimusele universaalset vastust. Tegelikult sellist vastust ei ole.
Õppimisteadus näitab üsna selgelt, et ei eksisteeri ühte meetodit, mis sobiks kõikide teemade, õppijate ja eesmärkide jaoks. Hea õppemeetodi määrab eelkõige see, mida õppija peab pärast koolitust oskama teha.
Just siin teevad paljud koolitajad oma esimese vea.
Alusta õppemeetodist või õpiväljundist?
Sageli alustatakse koolituse planeerimist küsimusega:
„Milliseid meetodeid võiks kasutada?"
Tegelikult peaks esimene küsimus olema:
„Mida peab õppija pärast koolitust suutma teha?"
Haridusteadlased John Biggs ja Catherine Tang kirjeldavad oma raamatus Teaching for Quality Learning at University konstruktiivse joondamise (constructive alignment) põhimõtet. Selle kohaselt peavad õpiväljundid, õppetegevused ja hindamine toetama üksteist.
Kui eesmärk on näiteks õpetada projektiriski hindamist, siis ainult loengust ei piisa. Õppija peab ise riske analüüsima, hindama ja otsuseid tegema.
Meetod peab toetama soovitud tegevust.
Loeng ei ole halb õppemeetod
Viimastel aastatel on loeng saanud sageli ebaõiglase kriitika osaliseks.
Tegelikult ei ole loeng halb meetod.
Loeng on väga tõhus siis, kui eesmärk on:
- anda ülevaade uuest teemast;
- luua ühine arusaam;
- tutvustada põhimõtteid või mudeleid;
- struktureerida keerulist infot.
Probleem tekib siis, kui loengut kasutatakse oskuste arendamiseks.
Keegi ei õpi juhtimist ainult juhtimisest kuulates.
Keegi ei õpi projektijuhtimist ainult projektijuhtimisest rääkides.
Keegi ei õpi suhtlemist ainult suhtlemise teooriat kuulates.
Sellisel juhul on vaja aktiivseid õppemeetodeid.
Mida keerulisem oskus, seda aktiivsem meetod
Julie Dirksen rõhutab raamatus Design for How People Learn, et õppijad ei vaja rohkem infot, vaid võimalusi midagi teha.
Kui eesmärk on arendada oskust, võiks kasutada näiteks:
- juhtumianalüüse;
- simulatsioone;
- rollimänge;
- praktilisi ülesandeid;
- probleemõpet;
- refleksiooni.
Need meetodid sunnivad õppijat teadmisi rakendama ning aitavad luua seoseid päris tööeluga.
Just rakendamine on koht, kus toimub tegelik õppimine.
Täiskasvanud õpivad kogemuse kaudu
Malcolm Knowlesi andragoogika teooria kohaselt soovivad täiskasvanud õppijad mõista, miks midagi õppida on vaja, ning seostada uut teadmist oma kogemustega.
Seetõttu toimivad täiskasvanute koolituses sageli hästi:
- arutelud;
- kogemuste jagamine;
- probleemide lahendamine;
- päriselulised näited.
Kui õppija tunneb ära oma tööalase olukorra, muutub õppimine tähenduslikumaks.
Aktiivne õppimine annab paremaid tulemusi
Üks mõjukamaid õppimisteaduse uuringuid avaldati 2014. aastal, kui Freeman ja tema kolleegid analüüsisid 225 uuringut aktiivõppe mõjust.
Nad leidsid, et aktiivsetes õppetegevustes osalenud õppijad saavutasid paremaid tulemusi ning ebaõnnestusid harvem kui traditsioonilistes loengupõhistes õppevormides.
See ei tähenda, et loeng tuleks ära kaotada.
See tähendab, et õppijad peaksid regulaarselt midagi tegema:
- vastama küsimustele;
- lahendama probleeme;
- analüüsima olukordi;
- arutama;
- reflekteerima.
Õppimine ei toimu siis, kui koolitaja räägib.
Õppimine toimub siis, kui õppija mõtleb.
Kuidas valida õppemeetodit?
Lihtne rusikareegel võiks olla järgmine.
Kui õpiväljund algab sõnadega:
- kirjeldab;
- selgitab;
- nimetab;
siis võib loeng või iseseisev õppimine olla täiesti sobiv.
Kui õpiväljund algab sõnadega:
- rakendab;
- analüüsib;
- hindab;
- kavandab;
- lahendab;
siis peab õppija saama neid tegevusi ka harjutada.
Sellisel juhul muutuvad oluliseks praktilised ülesanded, juhtumianalüüsid, simulatsioonid ja arutelud.
Hea õppemeetod ei ole eesmärk
Koolitajad armastavad vahel rääkida innovaatilistest meetoditest.
Kuid õppimisteaduse vaatenurgast ei ole oluline, kui põnev või uudne meetod on.
Oluline on see, kas meetod aitab õppijal õpiväljundini jõuda.
Mõnikord võib hästi üles ehitatud arutelu olla tõhusam kui keerukas simulatsioon.
Mõnikord võib lühike loeng olla parem kui grupitöö.
Hea koolitaja ei vali meetodeid selle järgi, mis on populaarne.
Ta valib meetodeid selle järgi, mida õppija peab pärast koolitust suutma teha.
Ja just seal algab kvaliteetne õppedisain.