Paljud organisatsioonid liiguvad järjest enam e-koolituste suunas. Põhjused on arusaadavad – veebikoolitused on paindlikud, kuluefektiivsed ja võimaldavad õppida endale sobival ajal. Sageli tähendab see aga praktikas ühte asja: töötajale saadetakse link, ta vaatab ära mõne tunni jagu videoid, vastab testile ja koolitus loetakse läbituks.
Küsimus on aga selles, kas õppimine ka tegelikult toimus.
Uuringud näitavad, et pelgalt videote vaatamine annab enamasti tagasihoidlikke tulemusi. Inimene võib küll sisu läbi vaadata, kuid ilma aktiivse mõtlemise, harjutamise ja tagasisideta ununeb suur osa õpitust kiiresti. Probleem ei ole e-õppes endas, vaid selles, kuidas seda kasutatakse.
Passiivne vaatamine ei ole õppimine
Õppimise seisukohalt on suur vahe, kas inimene vaatab videot nagu Netflixi sarja või peab ta õppimise käigus tegema otsuseid, lahendama probleeme ja oma teadmisi rakendama.
Harvardi, MIT ja teiste ülikoolide uuringud on korduvalt näidanud, et aktiivne õppimine annab paremaid tulemusi kui passiivne info vastuvõtmine. Kui õppija on sunnitud kaasa mõtlema, küsimustele vastama või oma teadmisi rakendama, tekivad tugevamad seosed ning õpitu püsib paremini meeles.
Seetõttu ei peaks e-koolituse eesmärk olema võimalikult palju videoid, vaid võimalikult palju mõtestatud tegevust.
Otsustamine õpetab rohkem kui kuulamine
Üks tõhusamaid viise õppija kaasamiseks on kasutada stsenaariume ja olukordade lahendamist.
Näiteks projektijuhtimise koolitusel võib õppija sattuda olukorda, kus projekt on ajakavast maas ning klient soovib täiendavaid muudatusi. Selle asemel, et näidata viieminutilist videot projektijuhtimise põhimõtetest, saab õppijale anda valikuid:
Kas võtta muudatused kohe töösse?
Kas pidada kliendiga läbirääkimisi?
Kas muuta projekti ulatust või tähtaega?
Iga otsus toob kaasa erinevad tagajärjed ning õppija saab kohe näha oma valiku mõju.
Selline lähenemine aktiveerib mõtlemist ja aitab luua seoseid reaalse tööeluga.
Tagasiside on õppimise mootor
Sageli eeldatakse, et kui inimene on video lõpuni vaadanud, siis on ta teema omandanud. Tegelikkuses vajab õppija tagasisidet.
Tagasiside aitab mõista:
mida tehti õigesti;
millest saadi valesti aru;
kuidas järgmine kord paremini toimida.
Ilma tagasisideta võib õppija kinnistada hoopis ekslikke arusaamu.
Hea e-koolitus sisaldab regulaarseid teadmiste kontrollimise võimalusi, refleksiooniülesandeid või juhendaja tagasisidet. Ka automaatne tagasiside võib olla väärtuslik, kui see aitab õppijal oma mõtlemist korrigeerida.
Inimene õpib inimestelt
Üks suurimaid e-õppe müüte on arusaam, et õppimine toimub ainult õppija ja õppematerjali vahel.
Tegelikult on õppimine sageli sotsiaalne protsess.
Täiskasvanud õppijad soovivad:
jagada kogemusi;
võrrelda oma lahendusi teistega;
arutada keerulisi olukordi;
saada kinnitust, et nad liiguvad õiges suunas.
Seetõttu annavad sageli parima tulemuse lahendused, kus e-õpe on ühendatud arutelude, veebiseminaride, grupitööde või kogukondliku õppimisega.
Mõnikord võib kümneminutiline arutelu kolleegidega olla väärtuslikum kui tund aega video vaatamist.
Probleem ei ole e-õppes
Kui keegi ütleb, et e-õpe ei tööta, siis enamasti ei ole probleem õppevormis.
Probleem on selles, et e-õpet kasutatakse sageli lihtsalt loenguvideo edastamiseks.
Hea e-koolitus ei keskendu sellele, kui palju sisu õppijale näidata. See keskendub sellele, kui palju õppija peab mõtlema, otsustama, katsetama ja reflekteerima.
Täiskasvanud ei vaja rohkem infot. Neil on infot juba niigi palju.
Nad vajavad võimalust uut teadmist läbi proovida, oma kogemustega siduda ja päris olukordades rakendada.
Just seal algab tegelik õppimine.